Kogu sümpaatia juures Ilmar Raagi kui looja ja mõtleja vastu leian ma, et riigi psühholoogilise esikaitsja esimene oskus peaks olema suhelda ajakirjandusega. Ka närvid võiks head olla.
- Binokkel. Foto: PantherMedia/Scanpix
Tänane
Eesti Päevalehe intervjuu näitab, et närvid on Raagil haprad ja ajakirjandusega suhelda oskab ta pigem arvamuslugude vormis, mida kirjutatakse omaette laua taga, st kahekõnes kujutletava vestluskaaslasega. Ent vähemalt sama oluline on suuta riigi ja iseenda seisukohti selgitada silmast silma või siis telefonitsi, st elusas kahekõnes küsijaga, tundugu küsimused vastajale pealegi naiivsed või koguni rumalad.
Päevalehe küsimused ei olnud rumalad. Algatus toimuvas selgust saada oli igati õigustatud: väljaanne päris Norra portaalis esitatud väidete kohta ning soovis nende kinnitamist või ümberlükkamist. Põhimõtteliselt võiks ju ajakirjanik ka teada tahta, kuidas luuramine päriselt käib – ma tahaks küll teada, aga ma saan ka aru, et ega keegi mulle seda ei räägi. See arusaam oli täiesti olemas ka Raagi küsitlenud ajakirjanikul.
Aga jumal teab miks tundus Raagile, et ta ei saa esitatud küsimustele vastata ilma luuretegevuse üksikasju paljastamata. Miks, on iseenesest arusaamatu. Peale selle ründas ta ajakirjanikku üksjagu demagoogiliselt („Kas te olete targem kui Vene eriteenistused?“; „Miks te ütlete tuletõrjujale, et minge paljakäsi tulekahju kustutama?“). Selline suhtlus on kogu Eesti psühhokaitse mainele päris oluline kahju.
Sotsiaalmeedias on Raag täna hommikul juba üksjagu tappa saanud ja kindlasti meeldib see neile, kelle meelest on kogu see psühhokaitse üks veider asi, mida päriselt sugugi vaja ei ole. Moel või teisel on see riikidel ikkagi olemas ja Raagi kiituseks tuleb öelda, et ta on oma ülesandeid pigem hästi täitnud. Ma usun, et ta on veendunud selle vajalikkuses, mida ta teeb, ja ta on seda teinud armastusega Eesti riigi vastu. Kunagi, kui Raagil oli veel Facebooki konto, ütles ta seal, et on valmis Eesti eest surema, ja see ei olnud mingi õõnes deklaratsioon, vaid öeldud kire, valu ja samas ka sisemise rahuga, päris valmidusega seda tõesti tehagi, kui vaja peaks olema.
Ent avalikkuse hirme maha võtta ei suuda kunagi see, kellel on endal hirm ja kes laseb seda välja paista. Ent just hirm oli see, mida Raagi intervjuust kiirgas. Ehk siis põhjusega, sest küllap ta teab rohkem kui meie? Oleks tõesti parem, kui Vene eriteenistused seda lugu ei loeks. Kui juba psühhokaitsjal on hirm naha vahel, siis on kehvasti.
Kirglikkus on hea asi, aga vähemasti psühhokaitse puhul oleks igati hea, kui see üle pea kokku ei lööks.
Seotud lood
Kuna ärikinnisvara arendatakse reeglina vaid üürimiseks, on endale A-klassi büroopinna ostmine harvaesinev võimalus, mida edukal ettevõttel tasub väga tõsiselt kaaluda, rõhutab Tallinna südalinnas paikneva
Büroo 31 müügijuht Taavi Reimets ning lisab kogemusele tuginedes, et omanikuna tekib kasu nii kohe kui ka kaugemas tulevikus.